Liikide käekäik
Koaati (Nasua nasua)
kehtiva liiginime ja liigikirjelduse andja: Rootsi arst, botaanik ja süstemaatik Carl von Linné; 1766
arvukus ja selle kõikumine:
Ohustatuse hinnang – LC ehk soodsas seisundis. Koaatid on laialt levinud kõikjal Amasoonias ja seega on nad olnud tõenäoliselt küllalt arvukad vähemalt kuni 20. sajandi teise pooleni. Vihmametsade hävimine ja muu inimtegevus on nende arvukust kindlasti vähendanud, ent neid on praegusel ajal siiski kindlasti rohkem kui miljon isendit.
liigi kohta:
Pika kärsataolise koonu järgi Carl von Linné käest Nina nina nimeks saanud koaati (nasua tähendab ladina keeles nina) on Amazoonase vihmametsas elav enam kui meetri pikkuseks kasvav omnivoorne imetaja. Ta on päevase eluviisiga, sööb peamiselt puuvilju, putukaid, linnumune ja väiksemaid loomi.
Tavaliselt kipuvad sellised küllaltki suured loomad inimmõjul väga haruldaseks jääma või lausa välja surema, aga koaatil läheb päris hästi. Lausa nii hästi, et ta on kuulutatud invasiivseks liigiks Mallorcal, kuhu teda algselt eksootilise lemmikloomana sisse toodi. Oma kodumandril ta oma ajaloolistelt asualadelt välja levinud siiski ei ole.
Meripõis ehk portugali sõjalaevuke (Physalia physalis)
kehtiva liiginime ja liigikirjelduse andja: Carl von Linné; 1758
arvukus ja selle kõikumine: Toiduks mittetarvitatavate mereloomade ja eriti selgroogsete mittesöödavate mereloomade puhul on meie teadmised liikide arvukusest väga piiratud. Teada on, et meripõis on levinud kõikides maailma troopilistes ja lähistroopilistes meredes ning on tõenäoliselt suhteliselt arvukana püsinud läbi inimajaloo. Kuigi usaldusväärsete andmete puudumise pärast ei ole tal ametlikku IUCNi ohustatuse hinnangut, peetakse teda suure tõenäosusega soodsas seisundis olevaks liigiks.
liigi kohta:
See keskaegsete Portugali sõjalaevade kirevuse järgi nime saanud hüdraloom on hea näide evolutsiooniliselt kummalisest eluvormist. Lisaks ülimalt iseäralikule välimusele on koloniaalselt elaval meripõiel ka väga keeruline elutsükkel. Veelgi enam – meripõied on ühed vähesed asümmeetrilised loomad. Nende õhku täis „puri“ võib olla kumer nii paremale kui ka vasakule poole ning sellest tingituna „purjetavad“ samasse populatsiooni kuuluvad isendid sama tuule meelevalda sattudes eri suundades. Arvatakse, et see on evolutsiooniline kohastumine, mis ei lase ebasoodsate tuulte puhul tervel populatsioonil korraga kaldale uhutuna hukka saada. Siiski – kaldale uhub meri neid sagel. Kuna meripõis on ka mürgine, siis talle peale astumine lõpeb igal aastal kümnetele tuhandetele rannakülastajatele paari väga piinarikka tunniga.
Markiisaarte maatuvi (Pampusana rubescens)
kehtiva liiginime ja liigikirjelduse andja: Prantsuse ornitoloog Louis Pierre Vieillot; 1818
arvukus ja selle kõikumine: Ohustatuse hinnang EN – väljasuremisohus. Nimest hoolimata on selle liigi leviala palju laiem, ulatudes paljudele teistele Prantsuse Polüneesia saarestikele. Rottide ja kasside hävitustöö ning metsade langetamise tõttu on tänapäevaks järel vaid kaks populatsiooni Hatutu (18 km2) ja Fatu Huku saartel (1 km2), kus elab kokku hinnanguliselt 50–250 lindu. Need populatsioonid on tänu saarte väiksusele ja looduskaitsemeetmetele siiski suhteliselt stabiilsed. Mõlemad saared on üleni looduskaitse all ja kummalgi saarel ei ela inimesi.
liigi kohta:
Nagu nimestki järeldub, tegutseb see lind peamiselt maapinnal. Seal ringi siblides otsib ta toitu ja sinna teeb ta ka oma pesa. Maailmas leidub mitukümmend liiki maatuvisid (sh päristuvi, turteltuvi, puunatuvi ja bambusetuvi), kes kõik ongi evolutsiooni käigus välja kujunenud kõrvalistel meresaartel, kuhu imetajad pole levinud. Nüüdseks elab inimene pea kõikidel nendel saartel ja on endaga kaasa toonud ka teised imetajad, sh rotid ja kassid, kelle jaoks on maatuvid ja eriti nende munad kerge saak. Seepärast on kõik maatuvide liigid tänapäevaks väga ohustatud ja väga paljud liigid on juba ka välja surnud.
Lõunakiivitaja (Vanellus chilensis)
kehtiva liiginime ja liigikirjelduse andja: Tšiili jesuiit, kes suurema osa elust töötas Bologna ülikoolis kreeka keele professorina, Juan Ignacio Molina; 1782
arvukus ja selle kõikumine: Ohustatuse hinnang LC – soodsas seisundis. Lõunakiivitaja on olnud Lõuna-Ameerikas väga laialt levinud ja arvukas lind vähemalt viimased 100 000 aastat. Viimase poole sajandi jooksul on lõunakiivitaja hakanud mööda Kariibi mere saari kiiresti põhja poole levima, jõudes 2024. aastaks kevadeks Texase osariiki. Lõunakiivitajate isendeid on tõenäoliselt mitu miljonit.
liigi kohta:
Lõunakiivitaja liigiepiteet viitab küll Tšiilile, ent tegelikult on see ainus tutiga kahlaja levinud laialdaselt üle kogu Lõuna-Ameerika, teda ei leidu üksnes Amasoonia südames ega Andide kõrgmäestikus. Kahlajad on kurvitsaliste sugukonda kuuluvad linnud, kes elavad ja tegutsevad kaldavööndis, kus nad jalgupidi vees kahlates ja sageli ühele poole kõveralt hoidvat nokka kaldamudasse pistes toidupoolist otsivad. Selleks võivad olla nii kalad, ussid, putukavastsed ja -valmikud kui ka krabid, limused ja muud väiksemad mereloomad – kõik, mida kaldavööndis leidub. Üldiselt on kahlajad väga ohustatud linnurühm, kuna inimene on neile elupaigaks sobilikud rannalad enamasti täis ehitanud, lammialad kuivendanud, jõed paisutanud jne. Lõunakiivitajal läheb aga päris hästi – ta on arvukas ja tavaline lind kõikjal Lõuna-Ameerikas, kus väga paljud suured jõed ja rannaalad on ikka veel inimtegevusest puutumata.
Atlandi merilest (Pleuronectes platessa)
kehtiva liiginime ja liigikirjelduse andja: Carl von Linné; 1758
arvukus ja selle kõikumine: Ohustatuse hinnang LC – soodsas seisundis. Nagu nimi ütleb, leidub seda madalates rannavetes elutsevat kala Atlandi ookeanis – Barentsi merest kuni Pürenee poolsaare rannaveteni välja, ka Islandi ja Fääri saarte ümbruses. Ta on arvukas ja põhjatraalide kasutuselevõtu tõttu juba pikka aega süstemaatiliselt ülepüütud – püüginumbrid vähenevad järjekindlalt juba 1990. aastatest saati. Toona püüti merilesta ligikaudu 200000 tonni aastas, viimastel aastatel jäävad püüginumbrid 60 000 tonni juurde ja on jätkuvalt langustrendis. Kuid arvestades, et keskmiselt kaalub merilest ühe kilogrammi, on nende arvukus siiski jätkuvalt väga suur.
liigi kohta:
Algselt panid loodusteadlased uutele avastatud liikidele ladinakeelseid nimesid, millest pidi piisama selleks, et liik oleks ammendavalt kirjeldatud. Ent õige pea muutusid need nimed väga pikkadeks, sest uusi liike avastati iga aasta juurde. Tänapäevani avastatakse näiteks isegi Euroopast igal aastal sadu teadusele uusi liike. Rootsi loodusteadlane Carl von Linné mõtles välja süsteemi, kuidas hoida liiginimede pikkus kontrolli all. Ta pakkus 1753. aastal välja binaarse nomenklatuuri, kus igal liigil oli kahest sõnast koosnev liiginimi: esimene sõna oli liigi perekonnanimi ja teine liigiepiteet. Näiteks atlandi merilesta ladinakeelne liiginimi on Pleuronectes platessa. See on Linné pandud nimi. Liitsõna Pleuronectes tuleb kreeka keelest: pleura tähendab külge ja nectes ujumist. Liigiepiteet platessa on aga ladinakeelne omadussõna, mis tähistab lamedat. Seega tähendab Pleuronectes platessa küljeli ujuvat lamedat kala. Samas ei ole atlandi merilest sugugi ainus taoliselt kohastunud kala – ainuüksi lestalisi on maailmas rohkem kui 800 liiki, kellest harilik lest, soomuslest, merilest ja kammeljas elavad ka Eesti vetes.
Safiir-nestepapagoi (Vini ultramarina)
kehtiva liiginime ja liigikirjelduse andja: Saksa zooloog Heinrich Kuhl; 1820
arvukus ja selle kõikumine: Ohustatuse hinnang – CR ehk kriitilises seisundis. Ligikaudu Hiiumaa-suuruse väikese ja isoleeritud, 15 saarest koosneva saarestiku Markiisaarte endeemina ehk päriskoduse liigina ei ole liigi arvukus olnud kunagi kuigi suur. See hakkas aga kiiresti kahanema pärast Teist maailmasõda invasiivsete rottide ja kasside leviku ning troopiliste metsade ulatuslike lageraiete tagajärjel. Aastaks 2008 oli safiir-nestepapagoi välja surnud kõikidel Markiisaartel, välja arvatud 83 km2 suurusel Ua Huka saarel. Praegusel ajal hinnatakse sealse populatsiooni suuruseks 1000–2500 lindu.
liigi kohta:
Safiir-nestepapagoi lugu on väga tüüpiline kaugetel isoleeritud saartel elavale eriomasele faunale. Maadeavastajad (sh Krusenstern) liikusid ringi küll koloniseerivate mõtetega, ent samal ajalpüüdsid nad ka „avastatud maadel“ juba elavate inimeste elujärge parandada. Kas kingitusena kohalikele võimuesindajatele või vahetuskaubana said kohalikud pärismaalased kasvatamiseks sageli mõned elusad sead, keda laevadel värske liha saamise eesmärgil peeti. Paraku tulid ühes sigadega maale ka rotid, kes seal väga kiiresti paljunema hakkasid. Ookeanisaartel ei olnud kohalik saareelustik harjunud ei imetajate ega närilistega (kui ehk nahkhiired välja arvata, kes ainsana olid võimelised neid kaugeid saari asustama). Puude otsas pesitsevatele lindudele, nende seas safiir-nestepapagoile, rotid nii palju kahju teha ei suutnud. Paraku hakati 20. sajandil keskpaigas kõikjal neil saartel ulatuslikult metsi langetama, lisaks muutus samal ajal populaarseks koduloomaks ka kass. Need kaks asjaolu mõjusid hävitavalt paljudele puu otsas elavatele linnuliikidele.
Harilik kiivitaja (Vanellus vanellus)
kehtiva liiginime ja liigikirjelduse andja: Hollandi arst ja loodusloolane Pieter Boddaert; 1783
arvukus ja selle kõikumine: Ohustatuse hinnang LC – soodsas seisundis. Pruunsuula leviala katab laia lindina kogu maailma soojemaid merealasid – teda leidub Jaapanist Austraaliani ja Californiast Brasiiliani. Nende arvukus, mis on praegusel ajal hinnanguliselt kaks miljonit isendit, on püsinud suur läbi inimajaloo.
liigi kohta:
Pruunsuula on globaalse levikuga merelind, kellel läheb siiani päris hästi, kuigi tegemist on maas pesitseva linnuga. Pruunsuula on üdini merelise eluviisiga, ta toitub kaladest, mida püüab kas ise või varastab teistelt lindudelt. Pesitsemiseks valib ta kõiksugu inimasustuseta väikesaari ja kaljurahusid, kus puuduvad ka rotid ja kassid. Tänu sellele strateegiale on pruunsuula tänini arvukas. Samas – suulade ingliskeelne nimi booby on tõenäoliselt tulnud hispaaniakeelsest sõnast bobo, mis tähendab rumalat. Pruunsuulad kippusid alailma avamerelaevadele maanduma ja olid seal lihtsaks saagiks meremeestele, kes nendest heameelega toitusid. Kuna nende pesad paiknevad enamasti kaljustel väikesaartel, kus pole väga palju pesaehitamiseks tarvilikku materjali, nagu oksi ja lehti, on pruunsuulad hakanud viimasel ajal tegema oma pesi meres hulpivast plastiprügist. Hinnanguliselt leidub plasti ligikaudu 90%-l suulade pesadest.
Tuttlimakala (Coryphoblennius galerita)
kehtiva liiginime ja liigikirjelduse andja: Carl von Linné; 1758
arvukus ja selle kõikumine: Ohustatuse hinnang LC – soodsas seisundis. Tuttlimakala leidub loodetevööndis Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres ja rangelt selles veetaseme vahemikus, mis jääb tõusuvee ülempiirist kuni madalvee alampiirini. Tuttlimakala kasvab keskmiselt vaid 5 sentimeetri pikkuseks ja eelistab elada kaljustel randadel. Kuna ta tegutseb üksinda, mitte parves, pole teda tööstuslikult kunagi püütud. Selle kalaliigi arvukus on püsinud stabiilselt küllaltki suurena läbi inimajaloo.
liigi kohta:
Limakalad (kokku u 400 liiki) on oma nime saanud selle järgi, et nende keha katab paks lima, mis võimaldab neil ka veest väljas olles üsna pikka aega elus püsida ja tegutseda. Et lima saaks paremini erituda, ei ole limakaladel soomuseid. Ärasöömise vastu kaitsevad nad end pika ja tugeva seljauimega. Kõhu- ja rinnauimed on samuti sageli tugevad, võimaldades kõhu peal vingerdades ka veest väljaspool liikuda. Limakalad on justkui kahlajate paarikud – nad tegutsevad samuti merede kaldavööndis ja ka ajutistes kaldaveekogudes, maa ja vee piiril. Sarnaselt kahlajatega toituvad nemadki kõiksugu väiksematest selgrootutest loomadest, keda selles vööndis arvukalt leidub. Lisaks sellele toituvad nad ka kaljudele kinnitunud vetikatest. Paljud limakalade liigid on populaarsed akvaariumikalad, sest lisaks on nad sageli ka üsna värvikirevad ning tänu keerukale sigimiskäitumisele muudavad paaritumisajal ka värvi. Näiteks isased tuttlimakalad muutuvad paaritumisajal üle kere tumedaks, ent samal ajal muutub nende ülahuul valgeks.
Ketaskala (Halieutaea brevicauda)
kehtiva liiginime ja liigikirjelduse andja: Austraalia ihtüoloog ja herpetoloog James Douglas Ogilby; 1910
arvukus ja selle kõikumine: See merekuradiliste seltsi ja nahkhiirkalaliste sugukonda kuuluv liik elutseb Austraalia idarannikul ja Kagu-Aasia saarestike vahelistes meredes. Eestikeelset liiginime tal ei ole, ketaskala tähistab perekonda, kuhu kuulub praeguse seisuga tosinkond liiki, kuid suure tõenäosusega on omajagu sellesse perekonda kuuluvatest liikidest veel avastamata. Sestap puuduvad igasugused hinnangud mitte üksnes selle liigi, aga terve selle perekonna arvukuse ja ohustatuse kohta.
liigi kohta:
See ketaskala liik on tuntud ammusest ajast. Enne veel, kui Austraalia ihtüoloog James Douglas Ogilby pani 20. sajandi alguses sellele liigile praeguseni püsima jäänud nime ja vormistas liigikirjelduse, uuris seda rühma 19. sajandi esimesel poolel väljapaistev Prantsuse loodusteadlane Georges Cuvier koos oma töörühma kalaspetsialisti Achille Valenciennesega. Varem kirjeldas ketaskalu 18. sajandi lõpul Norra loodusuurija Martin Vahl. Väga-väga paljude liikidega on juhtunud aja jooksul ühest liigirühmast teise paigutumist, mille käigus on muutunud ka liigi ladinakeelne nimi. Ent kindlasti veel palju varem, kui Euroopa teadlased seda liiki esmakordselt nägid, oli see kala laialdaselt tuntud Kagu-Aasias. Nimelt on see konkreetne kalaliik traditsiooniline Aasia laste mänguasi. Kuivatatud ketaskala kõhust eemaldatakse sisikond, sinna pannakse asemele väikesed kivikesed, kõht õmmeldakse kinni ja ogad lihvitakse maha – ja ongi kõristi.
Ohustatuse hinnangut pole puuduliku andmestiku tõttu.
Borneo orangutan (Pongo pygmaeus)
kehtiva liiginime ja liigikirjelduse andja: Prantsuse naturalist Bernard Germain de Lacépède; 1799
arvukus ja selle kõikumine: Ohustatuse hinnang – CR ehk kriitilises seisundis. Pikka aega ühe liigina käsitletud orangutan jagati 1996. aastal kaheks liigiks: borneo ja sumatra orangutaniks, ning alles 2017. aastal tuvastati Sumatra saare lõunaosast veel kolmaski eraldiseisev orangutaniliik: tapanuli orangutan. Kõik nad elavad sügavas ürgmetsas, toitudes peamiselt puuviljadest, aga ka putukatest ja linnumunadest. Ürgmetsi jääb maailmas aina vähemaks ning allesjäänud ürgmetsad muudkui kahanevad. Nii ka orangutanide arvukus. Kõik need kolm liiki on IUCNi ohustatuse hinnangul kriitilises seisundis – sellest seisundist järgmine on väljasuremine. Kuni 20. sajandi keskpaigani oli orangutane hinnanguliselt miljoni ringis. Praeguseks on borneo orangutane alles ligikaudu 100 000, sumatra orangutane 14 000 ja tapanuli orangutane alla tuhande isendi.
liigi kohta:
Kuigi see joonis kujutab looma, kes väga orangutani moodi välja ei näe, võib ikkagi suure tõenäosusega öelda, et tegu on just selle inimahviga. Täpsemat liiki või alamliiki on siiski keeruline pildi põhjal tuvastada. Ükskõik, mis liigi või alamliigiga tegu – nende arvukus kahaneb samadel põhjustel. Esiteks ürgmetsade hävitamine Borneo ja Sumatra saarel, teiseks salaküttimine ning kolmandaks orangutanide lemmikloomana pidamise soov – elusa orangutanipoja kättesaamisega kaasneb enamasti tema ema tapmine. Ligikaudu 40 aastat tagasi oli orangutani eestikeelne ametlik liiginimi veel orangutang (g-täht lõpus). Bioloog Mart Viikmaa nägi palju vaeva, et see g-täht sealt lõpust ära jäetaks, kuna malai keeles tähendab “orang utan” metsinimest, ent “orang utang” hoopis võlgades inimest.
Soorüdi moodi kahlaja, liik teadmata
kehtiv liigikirjeldus: ?
arvukus ja selle kõikumine: ?
liigi kohta:
Maadeavastamise kuldajal 18.–19. sajandil seilas seni tundmatutes vetes küllap tuhandeid ekspeditsioone. James Cooki esimesel ümbermaailmareisil kaasas olnud Joseph Banksist sai maadeavastamise ekspeditsioonidel olulist rolli mängiva loodusteadlase musternäide. Uute maade avastamisest pole suuremat tolku, kui puudub arusaam, milline on selle maa nii eluta kui ka elus loodus. Banks polnud Cooki ekspeditsioonil sugugi üksi, ta palkas endaga kaasa veel kaheksa naturalisti, teiste seas rootslase Daniel Solanderi ja soomlase Herman Spöring juuniori. Banks kirjeldas ja joonistas üles tuhandeid taimeliike ning nende jooniste põhjal on enamik neist liikidest tänapäevani asjatundlikule loodusteadlasele hõlpsasti tuvastatavad. Ent mitte kõikidele ekspeditsioonidele ei jagunud nii väljapaistvaid loodusteadlasi nagu Banks. Ekspeditsioonil tuli töötada keerulistes oludes, kiirustades, kurnatuna ja haigena. Nii ei pruukinud joonistused alati piisavalt hästi välja tulla, kuid mis veelgi olulisem, need jäid varustamata vajaliku infoga. Loomade puhul on oluline üles märkida, kus teda täpselt teda nähti ja millal – see info on väga oluline õige liigi tuvastamisel ka tagantjärele. Sellel tahvlil ongi kujutatud lindu, kelle puhul on tänini ebaselge, mis liigiga on täpselt tegu. Seda lindu on määratud viieks-kuueks eri perekonda kuuluvaks linnuliigiks. Aga võib-olla on see hoopis veel midagi seitsmendat, mis tänapäevaks on välja surnud …
Linnuliik on tänini ebaselge.