Tuukri sügavveeülikond (1920. aastad)
Aastaid meremuuseumi maskotiks olnud ja pisut raudrüüd meenutava tuukriülikonna projekteeris apteeker Jüri Vaimel (1890–1975, hiljem George Vaimel), kes valmistas ülikonna merepäästeühingu Poseidon tellimusel, et selle abil Soome lahest varandusi päästa. Idee hakkas apteekril idanema enne Esimest maailmasõda ning põhjalikumalt süvenes ta teemasse siis, kui oli sõja tõttu Peterburi siirdunud. Seal taotles ta oma leiutisele ka patenti, kuid see jäi siiski saamata – seaduse järgi omandas riik kõik leiutised, millel võis olla seos riiklike huvidega. 
Pärast Vabadussõja lõppu rääkis Vaimel oma mõttest sõbrale major Otto Oidermaale (1893–1929), kelle eestvõttel asutati merepäästeühing Poseidon, mille eesmärk oli sõdade ajal Soome lahte uppunud laevadelt varanduse päästmine.
Ülikonna valmimise järel toimunud katsetuste küsimuses lähevad andmed lahku. Ühtedel andmetel inimest katsete ajal ülikonnas ei olnud, kuid Jüri Vaimel väidab, et tema ise oli katsete ajal laskunud ülikonnaga Soome lahes ligikaudu 150 jala (u 46 m) sügavusele, kui veesurve vigastas tuukriülikonna puusaliikme polte ja tal tuli kiiresti veepinnale tagasi tõusta. Seejärel jäi tuukriülikond aga kasutult seisma ja müüdi merejõudude staabile 50 000 marga eest õppevahendiks. 1935. aastal annetas merejõudude staap ülikonna Eesti Meremuuseumile.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone wp-image-3484 size-large" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/001_MMF9317-Large-min-1024x716.png" alt="" width="1024" height="716" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/001_MMF9317-Large-min-1024x716.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/001_MMF9317-Large-min-300x210.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/001_MMF9317-Large-min-768x537.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/001_MMF9317-Large-min-45x31.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/001_MMF9317-Large-min-1127x788.png 1127w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/001_MMF9317-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />

Eesti

Tuukriülikond

Signaallatern, 1900–1914
Laevavarustusse kuulunud „Tabulevitschi süsteemi“ signaallatern on valmistatud enne Esimest maailmasõda Peterburis A. F. Makarovi lampide ja laternate töökojas. Meremuuseumisse jõudis see Veeteede Valitsuse poolt üle antud materjalidega 1935. aastal ning oli muuseumi esimeses ekspositsioonis väljas koos raadiosidet ja signaliseerimist puudutavate esemetega.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3485" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/002_MMF2556-Large-min-1024x678.png" alt="" width="1024" height="678" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/002_MMF2556-Large-min-1024x678.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/002_MMF2556-Large-min-300x199.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/002_MMF2556-Large-min-768x509.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/002_MMF2556-Large-min-45x30.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/002_MMF2556-Large-min-1189x788.png 1189w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/002_MMF2556-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />

Signaallatern

Santsukast Friedrich Tammiku maaliga (20. sajandi algus)
Santsukast ehk meremehekast oli meremehe isiklike esemete hoiustamiseks mõeldud kohvrilaadne ese. Riietus, hügieenivahendid, kirjatarbed, piip ja tubakas ning kaugetest maadest ostetud suveniirid olid vaid mõned esemed, mida iga meremehe asjade hulgas leidus. Santsukast täitis ka istumisaseme funktsiooni, mistõttu olid need valmistatud alt laienevalt, et see lainetes kõikuval laeval stabiilne oleks. Tihti kaunistasid santsukasti kaane sisemist poolt purjelaevade või muud mereteemalised pildid. Santsukaste värviti erinevatesse värvidesse ning vahel kaeti kasti kaas ka riidega. Santsukasti nimi tulenes sõnast „sants“, mis tähendab teenistust või töökohta.
Purjelaeva pilt on selle santsukasti siseküljele maalitud 1936. aastal Meremuuseumi tellimusel kunstnik Friedrich Tammiku (arvatavasti 1879–1947) poolt. Tegemist on ühe Eesti viljakama kaptenipiltide maalijaga. Eesti Meremuuseumi kunstikogus on üle 20 maali, mille autoriks on see salapärase elulooga endine meremees. Samuti on muuseumil signeerimata töid, mille käekiri sarnaneb kunstniku omaga. Maalid on valminud enamjaolt 1920.–1940. aastatel ning neil on kujutatud Eestist ja võõrsilt pärit purje- ning aurulaevu.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3486" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/003_MM_2170_94D-Large-min-1024x690.png" alt="" width="1024" height="690" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/003_MM_2170_94D-Large-min-1024x690.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/003_MM_2170_94D-Large-min-300x202.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/003_MM_2170_94D-Large-min-768x517.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/003_MM_2170_94D-Large-min-45x30.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/003_MM_2170_94D-Large-min-1170x788.png 1170w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/003_MM_2170_94D-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />

Santsukast

Kaubaaurik Auk rooliratas (1877, Inglismaa)
Rooliratas kuulus Veeteede Valitsuse kogutud merenduslike esemete hulka, mis anti muuseumile asutamise järel üle. Aastatel 1935–1940 võttis see sissepääsu juures vastu Meremuuseumisse saabuvaid külalisi.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3487" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/004_MMF10034-Large-min-685x1024.png" alt="" width="685" height="1024" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/004_MMF10034-Large-min-685x1024.png 685w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/004_MMF10034-Large-min-201x300.png 201w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/004_MMF10034-Large-min-768x1148.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/004_MMF10034-Large-min-45x67.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/004_MMF10034-Large-min-527x788.png 527w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/004_MMF10034-Large-min-677x1013.png 677w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/004_MMF10034-Large-min-752x1125.png 752w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/004_MMF10034-Large-min.png 856w" sizes="auto, (max-width: 685px) 100vw, 685px" />

Rooliratas

Miiuvinkel ehk nurgik (19. sajandi lõpp)
Miiuvinklit ehk nurgikut kasutati paadiehitusel. Selle käänatava keele abil mõõdeti paadiehitusel paadilaudade kumerust ja tagati paadi mõlema külje laudade ühesugune paine. Meremuuseumi esimeses ekspositsioonis oli see nurgik väljas vaatekastis nr 1, kuhu olid nagu tänapäevalgi koondatud purjelaeva- ja paadiehitusel kasutatavad puutööriistad.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3488" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/005_MMF482_10-Large-min-1024x654.png" alt="" width="1024" height="654" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/005_MMF482_10-Large-min-1024x654.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/005_MMF482_10-Large-min-300x192.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/005_MMF482_10-Large-min-768x491.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/005_MMF482_10-Large-min-45x29.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/005_MMF482_10-Large-min-1233x788.png 1233w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/005_MMF482_10-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />

Miiuvinkel

Sarvest purjenõelatoos (1883)
Purjelaevadel hoiti purjede ja purjeriidest esemete õmblemiseks mõeldud suuri nõelu roostetamise vältimiseks tahke rasvaga täidetud veisesarves. Nõelad võisid olla u 70 mm pikkused ja nende teravik oli tihiti kolmetahuline. See toos kuulus kuulsale Häädemeeste laevaehitusmeistrile Gustav Martinsonile (1836–1887). Sellel on initsiaalid GM ja aastaarv 1883.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3489" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/006_MM_367_2Ajek147_2_01_ac-Large-min-1024x672.png" alt="" width="1024" height="672" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/006_MM_367_2Ajek147_2_01_ac-Large-min-1024x672.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/006_MM_367_2Ajek147_2_01_ac-Large-min-300x197.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/006_MM_367_2Ajek147_2_01_ac-Large-min-768x504.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/006_MM_367_2Ajek147_2_01_ac-Large-min-45x30.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/006_MM_367_2Ajek147_2_01_ac-Large-min-1201x788.png 1201w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/006_MM_367_2Ajek147_2_01_ac-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3490" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/006_MMF227_1-Large-min-713x1024.png" alt="" width="713" height="1024" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/006_MMF227_1-Large-min-713x1024.png 713w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/006_MMF227_1-Large-min-209x300.png 209w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/006_MMF227_1-Large-min-768x1103.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/006_MMF227_1-Large-min-45x65.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/006_MMF227_1-Large-min-549x788.png 549w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/006_MMF227_1-Large-min-705x1013.png 705w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/006_MMF227_1-Large-min-783x1125.png 783w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/006_MMF227_1-Large-min.png 891w" sizes="auto, (max-width: 713px) 100vw, 713px" />

Purjenõelasarv

Poolmudel ehk ress, parklaev Andreas (1895)
Poolmudel ehk ress oli laevaehitusel teoreetiliste jooniste asemel kasutatav pikkupidi poolitatud puidust mudel. Poolmudeli abil, mis oli korraga nii eelprojekt kui ka tööjoonis, pandi paika valmiva laeva mõõdud ja laevakere kuju. Eestis ei kasutatud nn varesepesaks kutsutud Hollandi tüüpi teoreetilist laevakere skelettmudelit, vaid Inglise tüüpi nn veeliini poolmudelit, mis koosnes üksteisele asetatud lauakestest, mis olid voolitud laevakerekujuliseks. Poolmudeleid valmistati erinevas mõõtkavas, kõige levinumad olid 1 : 48 ja 1 : 50.
Suurima eksponeeritud poolmudeli järgi, mis kuulus Eesti Meremuuseumi kogudesse juba aastatel 1935–1940, on Hiiumaal Suursadamas 1895. aastal ehitatud kolmemastiline parklaev Andreas, millel mahutavust 447 brutoregistertonni. Laeva lasi ehitada krahv Ungern-Sternberg ning ehitusmeistriks oli algul Mihkel Jaago, kellel tekkis mõisnikuga pärast laevakaarte paigaldamist tüli madala palga üle. Laeva ehitus viidi lõpule laevameistri Peeter Reha juhtimisel. Parklaev Andreas oli üks suurimaid Hiiumaal ehitatud purjelaevu.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3491" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/007_MMF745_16-Large-min-1024x749.png" alt="" width="1024" height="749" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/007_MMF745_16-Large-min-1024x749.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/007_MMF745_16-Large-min-300x219.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/007_MMF745_16-Large-min-768x562.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/007_MMF745_16-Large-min-45x33.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/007_MMF745_16-Large-min-1078x788.png 1078w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/007_MMF745_16-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />

Poolmudel

Mudel, kaljas Leas (1920. aastad?)
Kaljas on kahemastiline kahvelkuunar, mille esimene mast on harilikult teisest mastist veidi lühem. Mõlemad mastid koosnevad alamastist ja tengist ning kannavad kahvelpurje ja topslit. Fokkmasti ees on harilikult kolm eespurje. Kaljastega veeti laste Läänemere sadamate vahel, mõnikord kaugemalegi. Rannasõidukaljas on 2–3 eespurje ja paalmastidega (tengita) laev, mida kasutati kaubaveoks peamiselt koduranna, mõnikord ka Soome lahe sadamate vahel. Kaljased olid kasutusel 19. sajandil ja 20. sajandi I poolel.
Rannasõidukaljase Leas kohta ei ole palju teada. Tegemist võib olla tavalise tüüpkaljase mudeliga, millel fiktiivne nimi, või oli Leas alla 20-brutoregistertonnise mahutavusega, mille tõttu seda laevaregistritesse ei kantud. Andmed mudeli enda valmistamisaja ja valmistaja kohta puuduvad. Teada on, et see kuulus meremuuseumi kogudesse juba 1930. aastatel ning seda on hiljem restaureerinud Hermann Tõnissoo.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3492" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/008_MMF2535-Large-min-1024x735.png" alt="" width="1024" height="735" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/008_MMF2535-Large-min-1024x735.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/008_MMF2535-Large-min-300x215.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/008_MMF2535-Large-min-768x551.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/008_MMF2535-Large-min-45x32.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/008_MMF2535-Large-min-1098x788.png 1098w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/008_MMF2535-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />

Kaljas Leas

Barkantiini Georg kiilhaalimine (1930. aastad)
Kiilhaalimine (saksa keeles kielholen) on väiksema laeva kallutamine küljele kere veealuse osa ülevaatamiseks, puhastamiseks, parandamiseks või värvimiseks. Kiilhaalimisel paigutatakse laev ranniku või sellekohase silla äärde. Püstvinna või vintsiga talide trosse ühtlaselt hiivates kallutatakse laev küljeli, kuni kiil tõuseb veepinnale. Laeva ümbermineku vältimiseks kasutatakse näiteks sakse. Kiilhaalis seismise ajal tuleb kasutada eraldi pumpa, sest sissetunginud vee eemaldamine laeva enda pumbaga pole võimalik.
Heinastes 1868–1869 ehitatud barkantiin Georg oli väidetavalt esimene Eesti laev, mis purjetas kaablilastiga (laevaköied) üle Atlandi ookeani 73 päevaga ja tagasi Le Havre’i sadamasse 80 päevaga. 1884. aastal lõppevad andmed laeva sõitude kohta. Tema kiilhaalamist kujutava mudeli autor on M. Grigorjev 1930. aastatel.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3493" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/009_MMF9315-Large-min-1024x713.png" alt="" width="1024" height="713" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/009_MMF9315-Large-min-1024x713.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/009_MMF9315-Large-min-300x209.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/009_MMF9315-Large-min-768x535.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/009_MMF9315-Large-min-45x31.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/009_MMF9315-Large-min-1132x788.png 1132w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/009_MMF9315-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />

Kiilhaalimine

Mudel, tulelaev Revalstein (1910–1920)
M. Grigorjevi ajavahemikul 1910–1920 valmistatud Revalstein oli Tallinna madala tulelaev ehk ujuvmajakas. Aastail 1858–1864, enne tulelaevana kasutuselevõttu, oli Revalstein kahemastiline purjekas. Tulelaevaks kohandati Inglismaalt ostetud raudkerega purjekas 1864. aastal. 1925. aastal asendati see varem Hiiu madalal seisnud tulelaevaga Nekmangrund, mille külgedele maaliti uus nimi Revalstein. Vana tulelaev ehitati 1926. aastal praamiks. Kui rootsi- ja saksakeelseid nimesid muudeti, sai tulelaev 1934. aastal nimeks Tallinnamadal.
Nekmangrund oli 1898. aastal ehitatud kahemastiline ühe tekiga terasaurik. Laeva esimeses mastis olev latern asetses merepinnast 17 m kõrgusel ja tuli oli nähtav 12 miili. Enne laeva asetamist 1,8 m sügavusel asuva Tallinna madala loogakujulise kivikari ette põhja külge pandi talle Tallinna Sadamatehastes uued katlad, mille auru jõul töötas ka udusireen. Oma ülesandeid täitis tulelaev aastani 1949, v.a sõja ajal. Pärast seda kuni Tallinnamadala tuletorni töölehakkamiseni 1970. aastal tähistas madalat tulepoi.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3494" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/010_MMF216_2-Large-min-1024x749.png" alt="" width="1024" height="749" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/010_MMF216_2-Large-min-1024x749.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/010_MMF216_2-Large-min-300x219.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/010_MMF216_2-Large-min-768x562.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/010_MMF216_2-Large-min-45x33.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/010_MMF216_2-Large-min-1078x788.png 1078w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/010_MMF216_2-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />

Tulelaev Revalstein

Ratasaurik Dagmar (1890–1915)
1856. aastal tellis Turus tegutsenud aurulaevaselts Aura Rootsist Nyköpingi laevatehasest ratasauriku Stockholm–Turu–Helsingi–Viiburi–Peterburi liinile. Ratasaurik, mis sai algselt nimeks Aura, valmis 1858. aasta suvel ja asus sõitma eespool mainitud liinil. Laeval oli 60 esimese klassi ja 30 teise klassi kohta. 1886. aastal müüdi laev Peterburi, kust selle 1887. aastal ostis Pärnu laevandusettevõte R. Barlehn &amp; Co. Laev nimetati Vene troonipärija Aleksandri abikaasa auks ümber Dagmariks ja see alustas sõite Pärnu–Riia liinil. Barlehn &amp; Co sattus aga peagi majandusraskustesse ja auriku omandas teine Pärnu laevandusettevõte Hans Dietrich Schmidt, mis jätkas sõite samal laevaliinil. 1909. aastal soetas ettevõte aga vana ja suhteliselt väikese ratasauriku asemele sõukruviga reisi-kaubaauriku Alexey. Dagmar jäi 1915. aastal Sõrve sääre lähistel Saksa sõjalaevade kahuritule alla ja uppus saadud vigastuste tõttu.
Ratasaurikut Dagmar kujutava seinamudeli valmistamise aeg ei ole teada, kuid see kujutab laeva ajal, mil see kuulus laevandusettevõttele Hans Dietrich Schmidt, ehk ligikaudu aastatel 1890–1915. Pisut naivistliku mudeli eripäraks on selle pardal tegutsevad pisikesed inimfiguurid, millest mõned on mudeli küljest eraldunud ja paiknevad vales kohas. Mudeli annetas 1930. aastatel meremuuseumile A. Sakatov Pärnust.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3495" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/011_MMF9320-Large-min-1024x717.png" alt="" width="1024" height="717" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/011_MMF9320-Large-min-1024x717.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/011_MMF9320-Large-min-300x210.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/011_MMF9320-Large-min-768x538.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/011_MMF9320-Large-min-45x32.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/011_MMF9320-Large-min-1126x788.png 1126w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/011_MMF9320-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />

Ratasaurik Dagmar

Pinnkompass (19. sajandi lõpp)
Pinnkompass oli kasutusel 19. sajandil ja 20. sajandi algul. Tegemist on abivahendiga kursi, kiiruse ja mõnel juhul ka sügavuse näitude fikseerimiseks sõidu ajal. Pinnkompassi ülaosas on kompassiring, kus igal rumbil on 8 auku. Nööri otsas rippuva pulga abil sai märkida kurssi iga poole tunni tagant. Pinnkompassi allosas olid augud kiirusenäidu fikseerimiseks. Pinnkompasse kasutati tavaliselt laevadel, millel polnud kaardikambrit. Kurss ja kiirus fikseeriti pinnkompassi abil ühe vahi – 4 tunni – jooksul ning pärast vahikorra lõppu kandis tüürimees andmed logiraamatusse.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3496" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MM_783Ajmt444_av_ac-Large-min-587x1024.png" alt="" width="587" height="1024" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MM_783Ajmt444_av_ac-Large-min-587x1024.png 587w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MM_783Ajmt444_av_ac-Large-min-172x300.png 172w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MM_783Ajmt444_av_ac-Large-min-45x78.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MM_783Ajmt444_av_ac-Large-min-452x788.png 452w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MM_783Ajmt444_av_ac-Large-min-581x1013.png 581w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MM_783Ajmt444_av_ac-Large-min-645x1125.png 645w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MM_783Ajmt444_av_ac-Large-min.png 734w" sizes="auto, (max-width: 587px) 100vw, 587px" />
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3497" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MMF1616_20-Large-min-715x1024.png" alt="" width="715" height="1024" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MMF1616_20-Large-min-715x1024.png 715w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MMF1616_20-Large-min-210x300.png 210w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MMF1616_20-Large-min-768x1100.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MMF1616_20-Large-min-45x64.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MMF1616_20-Large-min-550x788.png 550w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MMF1616_20-Large-min-708x1013.png 708w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MMF1616_20-Large-min-786x1125.png 786w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/012_MMF1616_20-Large-min.png 894w" sizes="auto, (max-width: 715px) 100vw, 715px" />

Pinnkompass

Davise kvadrandi koopia (1935–1940)
Enne kui töötati välja tõhus meetod geograafilise pikkuse mõõtmiseks (ida-lääne suund), oli navigatsioon küllaltki ebatäpne. Geograafilist laiust (põhja-lõuna suund) sai arvutada päikese või muud taevakeha järgi, kasutades selliseid instrumente nagu Davise kvadrant või hiljem ka oktant ja sekstant. Kvadrant on ajalooline astronoomiline instrument, millega määrati taevakehade nurkkõrgusi ja asendit. Kvadrandi mõõtmistäpsus pidi olema 10 kaaresekundit. Selle Davise kvadrandi koopia valmistas meremuuseumi esimene direktor Madis Mei vanade jooniste järgi ajavahemikul 1935–1940.
Geograafilise pikkuse probleem, mis vajas väga täpset ajamõõtmist, lahendati alles 18. sajandil, kui töötati välja kaks meetodit, mida oli võimalik praktikas kasutada. Üks nendest nõudis täpse merekella ehk kronomeetri väljatöötamist. Selline kell näitas kindla asukoha kellaaega, milleks tavaliselt oli Greenwichi aeg. Teine meetod tugines kuuvaatlusele, mis omakorda vajas uute laeval kasutatavate instrumentide väljatöötamist ning täpseid Kuu positsioonide tabeleid.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3498" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/013_MMF1125_4-Large-min-1024x666.png" alt="" width="1024" height="666" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/013_MMF1125_4-Large-min-1024x666.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/013_MMF1125_4-Large-min-300x195.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/013_MMF1125_4-Large-min-768x500.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/013_MMF1125_4-Large-min-45x29.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/013_MMF1125_4-Large-min-1211x788.png 1211w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/013_MMF1125_4-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />

Davise kvadrandi koopia

Eestimaa ligi 4000 km pikkust rannajoont uhuvad nii läänest kui ka põhjast mereveed. Saared ja poolsaared liigendavad rannikut. Suhteliselt madalad ja kariderohked rannikuveed on kogu laevasõidu ajaloo jooksul valmistanud muret nii meremeestele, laevaomanikele kui ka kaupmeestele. Erilist ohtu on kujutanud tähistamata madalikud võõrsilt saabunud laevadele.
Kogu maailmas nimetakse tuletornideks laevasõidu ohutust tagavaid ja orienteerumist kergendavaid tornikujulisi ehitisi, millest igaühel on oma kindel kuju ja värvus. Tuletornid on varustatud valgusoptiliste seadmetega, mis tagavad tule nähtavuse nii päeval kui öösel. 
Tuletornide arhitektuur ja valgustehnika on ajaloo kestel läbinud pika arengutee. Arhitektuuri on mõjutanud peamiselt ehitusmaterjal ja selle valik on omakorda sõltunud valgusallikast. Tuletorne ehitati algselt kivist, kuid 19. sajandi keskpaigas hakati rajama ka metallist tuletorne, kuna neid oli lihtne ja odav monteerida. Tuletorne ehitati ka puidust, 20. sajandil hakati kasutama juba raudbetooni.
Armas Luige (1910–1991) oli Eesti ehitusinsener, kes võttis aastatel 1927–1941 osa mitme Eesti tuletorni ja sadama projekteerimisest, ehitamisest ja renoveerimisest. Hilisemas elus pühendus ehitus- ja merendusajaloo uurimisele. Tema valmistatud on mitmed eksponeeritud tuletornide mudelid.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3499" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/014_MMF9318-Large-min-1024x729.png" alt="" width="1024" height="729" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/014_MMF9318-Large-min-1024x729.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/014_MMF9318-Large-min-300x214.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/014_MMF9318-Large-min-768x547.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/014_MMF9318-Large-min-45x32.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/014_MMF9318-Large-min-1107x788.png 1107w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/014_MMF9318-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />

Tuletornid

Päästerõngas kaubaaurikult Liro (1920–1930)
Hullist söelastiga Tallinna teel olnud Liro hukkus 1931. aasta detsembritormis Läänemere lõunaosas, meri tõi Klaipėda lahedal randa laeva päästerõnga ja rooliratta. Päästerõngas toodi aurulaeva Kajak pardal Tallinna ja annetati 1934. aastal meremuuseumile.
1931. aasta detsembritorm Läänemerel oli erakordselt tugev. Rootsis mõõdeti tuule kiiruseks lausa 35 m/s. 11. detsembril 1931 alustas Eesti kaubaaurik Liro Inglismaalt Hulli sadamast oma reisi Tallinna. Laev vedas Veeteede Valitsuse poolt talihooajaks tellitud kivisütt. Pärast laeva teele asumist ei saadud temast aga enam mingisuguseid teateid. Alles 30. detsembril saabus Königsbergist laeva omaniku, ASi Tallinna Laevaühisus kontorisse laevaühisuse esindaja kiri, milles teatati, et meri on Memeli (Klaipėda) lähistel randa uhtunud neli korgist päästevesti, ühe päästerõnga ja rooliratta, millel kiri „Liro – Tallinn“. Laevaga hukkus 20 inimest, mis oli ohvrite arvult suurim laevaõnnetus Eesti Vabariigis enne Teist maailmasõda.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3500" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/015_MMF1305_98-Large-min-1024x660.png" alt="" width="1024" height="660" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/015_MMF1305_98-Large-min-1024x660.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/015_MMF1305_98-Large-min-300x193.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/015_MMF1305_98-Large-min-768x495.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/015_MMF1305_98-Large-min-45x29.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/015_MMF1305_98-Large-min-1223x788.png 1223w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/015_MMF1305_98-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />

Päästerõngas

Eesti Vabariigi Laevasõidu Ameti tempel (1918–1928)
Laevasõidu Amet asutati Vabadussõja ajal kaubalaevade prahtimiseks ja riigisiseste rannasõiduliinide käigushoidmiseks. 1920. aastate keskpaigaks tegutses amet kahjumiga ja 1928. aastal see likvideeriti. Likvideerimise järel anti ametit puudutavad esemed, sealhulgas templid üle Veeteede Valitusele, kes oli asunud koguma merendusalast vanavara.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3501" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/016_MMF9322-Large-min-1024x717.png" alt="" width="1024" height="717" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/016_MMF9322-Large-min-1024x717.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/016_MMF9322-Large-min-300x210.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/016_MMF9322-Large-min-768x538.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/016_MMF9322-Large-min-45x32.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/016_MMF9322-Large-min-1126x788.png 1126w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/016_MMF9322-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />

Tempel

Mudel, jäämurdja Suur Tõll (1929)
Jäämurdja oli valminud 1914. aastal Vene Keisririigi tellimusel Saksamaal Stettini laevatehases ja sellele anti seoses Romanovite dünastia 300. valitsemisaastapäeva tähistamisega nimeks Tsar Mihhail Fjodorovitš. Laev jõudis esmakordselt oma kodusadamasse Tallinna 2. juulil 1914. Vabadussõja lõpetanud Eesti–Vene Tartu rahulepinguga anti laev noorele Eesti Vabariigile, aga et jäämurdja oli soomlaste käes, siis tekitas see pingeid kahe väikeriigi vahel ning diplomaatiline segadus kestis kuni 1922. aasta lõpuni.
Taas kodusadamasse jõudnud jäämurdja nimetati Saaremaa vägilase järgi Suureks Tõlluks ja see oli kahe maailmasõja vahelisel ajal Eesti suurim jäämurdja, tänu millele oli Eestil võimalik väliskaubandust aasta ringi käigus hoida. 1940. aastal, kui Eesti annekteeriti, läks laev esialgu Eesti Riikliku Merelaevanduse käsutusse, kuid sõja edenedes arvati jäämurdja Balti laevastiku koosseisu ja nimetati 1942. aastal taas Volõnetsiks. Aastatel 1950–1952 tehti laevale Soomes remont, mille käigus ehitati laev ümber vedelküttele ning põhjaliku uuenduskuuri läbisid ka peatekk ja tekiehitised. Seejärel asus laev Leningradi lähedal Lomonossovi sadamas, kus ta oli aktiivses kasutuses veel 1970. aastateni.
1988. aasta hilissügisel pukseeris Eesti Meremuuseum laeva Tallinna ja algas selle pikaajaline korrastustöö Paljassaare sadamas. Külastajatele avati laev esmakordselt 1994. aastal Tallinna Linnahalli sadamas. Tänaseks on laev leidnud kodu Eesti Meremuuseumi Lennusadamas. Suure Tõllu 100. sünnipäeva puhul toimus aastatel 2013–2014 laeva põhjalik renoveerimine. Jäämurdja on külastajatele avatud Lennusadamas.
Mudeli ehitas meremärkidepanija Lood kapten Hermann Tõnissoo 1929. aasta VII Eesti näitusmessiks, kus oli esmakordselt esindatud eraldi laevanduse valdkond. Näituse tarbeks tellis Veeteede Valitsus viis laevamudelit, millega sooviti panna alus Veeteede Valitsuse poolt loodavale meremuuseumile. Suure Tõllu mudeli eest sai Hermann Tõnissoo näitusmessi esimese auhinna – suure kuldauraha – ja 100 krooni preemiat. Tähelepanelik vaataja võib mudelil näha detaile, mis 1950. aastatel kapitaalremondi käigus eemaldati. Näiteks on mudellaeva tekil söekraanad, mis vedelkütusele üleminekul tähtsuse kaotasid ja eemaldati.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3502" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/017_MMF8669-Large-min-1024x650.png" alt="" width="1024" height="650" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/017_MMF8669-Large-min-1024x650.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/017_MMF8669-Large-min-300x191.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/017_MMF8669-Large-min-768x488.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/017_MMF8669-Large-min-45x29.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/017_MMF8669-Large-min-1241x788.png 1241w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/017_MMF8669-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />

Jäämurdja Suur Tõll

Mudel, vedurlaev Leiger (1930–1935)
1899. aastal ehitati Helsingis Vene riigile väike pukser-jäämurdja Molodets. 1918. aastal langes laev sakslaste kätte ja nimetati ümber Wulfiks. Alates 1919. aastast kuulus laev Eesti riigile ja selle ülesandeks oli suvisel ajal erinevatel pukseerimis- ja päästetöödel abistamine. Talvel kasutati laeva aga väiksemate sadamate lahtihoidmiseks ja talvise ühenduse pidamiseks Lääne-Eesti suursaartega, mil tavapäraselt Rohuküla–Heltermaa ja Virtsu–Kuivastu vahel sõitnud aurikud enam jääst läbi murda ei suutnud. 1927. aastal sai laev Hiiumaa vägilase järgi nimeks Leiger. 1930. aastate algul otsustati vananenud jäämurdja asendada uuega ja 1931. aastal hakati Riigi Sadamatehastes ehitama jäämurdjat Merikaru, mis valmis 1935. aastal. Merikaru laevakere projekteerimisel võeti eeskujuks just Leiger.
Vedurlaeva mudeli on valmistanud ratasauriku Kungla kapten Aleksander Kalamees. Leigri mudeli eest määrati mudelimeistrile näitusmessi kiituskiri ja 20 krooni ergutuseks.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3503" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/018_MMF1296_180-Large-min-1024x662.png" alt="" width="1024" height="662" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/018_MMF1296_180-Large-min-1024x662.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/018_MMF1296_180-Large-min-300x194.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/018_MMF1296_180-Large-min-768x496.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/018_MMF1296_180-Large-min-45x29.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/018_MMF1296_180-Large-min-1220x788.png 1220w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/018_MMF1296_180-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />

Vedurlaev Leiger

Mudel, jäämurdja Tasuja (1929)
1910. aastal valmis Vene mereväele laev nimega Gerkules. 1918. aasta veebruaris langes laev Saksa vägede kätte, kes selle 1919. aastal Eesti riigile andsid. Eestlased panid laevale nimeks Tasuja ja see oli Eesti suurim jäämurdja kuni 1922. aasta lõpuni, kui Suur Tõll soomlastelt tagasi saadi. 1940. aastal konfiskeerisid laeva Nõukogude väed, aasta hiljem sai see Kroonlinnas lennukipommi tabamuse, mille tagajärjel jäämurdja uppus. 1942. aastal tõsteti laev välja ja remonditi. Laev jäi sõja lõpuni Nõukogude mereväe teenistusse. 1946. aastast alates kasutati seda Arktikas päästelaeva ja märklauana. Aurik lammutati 1965. aastal.
Mudeli ehitas Suurupi tuletorni ülevaataja Mihhail Grigorjev 1929. aasta VII Eesti näitusmessiks, kus oli esmakordselt esindatud eraldi laevanduse valdkond. Näituse tarbeks tellis Veeteede Valitsus viis laevamudelit, millega sooviti panna alus Veeteede Valitsuse poolt loodavale meremuuseumile. Tasuja mudeli eest määrati mudelimeistrile näitusmessi väike kuldauraha ja 40 krooni ergutuseks.
<img loading="lazy" decoding="async" class="alignnone size-large wp-image-3504" src="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/019_MMF638_5-Large-min-1024x672.png" alt="" width="1024" height="672" srcset="https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/019_MMF638_5-Large-min-1024x672.png 1024w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/019_MMF638_5-Large-min-300x197.png 300w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/019_MMF638_5-Large-min-768x504.png 768w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/019_MMF638_5-Large-min-45x30.png 45w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/019_MMF638_5-Large-min-1201x788.png 1201w, https://digigiid-admin.meremuuseum.ee/wp-content/uploads/2025/01/019_MMF638_5-Large-min.png 1280w" sizes="auto, (max-width: 1024px) 100vw, 1024px" />